Süsivesikudieet

Tänane postitus on ilmunud külalispostitaja Raivo Piiber`i sulest ja on jätk eelmisele postitusele “Rasvadieet vs süsivesikudieet“.

Raivo on EOK kulturismi ja fitnessi III taseme treener, III taseme liikumisharrastuse treener ja Eesti parim bodyfitnessi treener 2008, 2009, 2010

Tegelikult mul endal puudub selge eelistus kahe soovitusliku toitumisprogrammi puhul. Tõsi ta on, et minu, minu õpilaste ning tavaklientide puhul olen kasutanud ja kasutan ilmselt ka edaspidi lähenemist, kus hommikul toimub nö süsivesikutega laadimine ning mida kellaaeg edasi, seda vähemaks nende osatähtsus ööpäevases toituratsioonis muutub. Ning see on toonud edu nii mulle kui ka teistele nii võistluslaval kui ka tavaelus. Ehk siis – igaüks võib endale oma vabal tahtel valida toitumisplaani, mis talle tundub loomupärane ja millele tema organism rõõmuga reageerib. Peaasi, et on säillinud rusikareeglid ehk siis kogu „mängimine“ kaalulangetamise puhul peab toimuma süsivesikute ja rasvade kogustega, valgukogus olgu suhteliselt konkreetselt paigas. Langetad süsivesikuid, tõstad rasvade osakaalu. Muidugi ei saa siinkohal unustada nende erinevaid energeetilisi väärtusi, et säiliks tasakaal toitumiskavas ning endine negatiivne kaloraaž. Alati eelista liitsüsivesikuid (leib, tatar, pruun riis) lihtsüsivesikutele (mesi, valge riis, makaronid)! Miks? Sest need lagunevad organismis aeglasemalt ning ka nendest saadaolev energia vabaneb pikema aja jooksul, pikkamisi. Täiskõhutunne tekib aeglasemalt ning ka kestab kauem, seega ei tohiks vist olla raske panna paika oma eelistusi, kui eesmärgiks on näiteks kaalu alandamine?

Küll aga ma ei saa nõus mitte kuidagi olla Indreku kunagise väitega ning jagan siinkohal ka Fredi arvamust, et „kalor on kalor ning pole vahet, millest see tuleb – moosist või suhkrust või pekisöömisest“. Nii võib päris lihtsalt oma päevase kaloraaži täis ja kokku saada, kuid mil moel? Juba klaasitäis (250g) koolajooki sisaldab ca 20 … 30g suhkrut! On räägitud magusast (lihtsüsivesikud ehk monosahhariidid) saadud kaloritest kui nn „tühjadest kaloritest“, mis tõstavad veresuhkru taset. Mis pärast seda juhtub? Minu arusaamist mööda, kui tühjale kõhule söödud moosisai on löönud veresuhkru üles, siis vallandub insuliin (pankreases toodetav valguline hormoon, mis reguleerib vere suhkrusisaldust), mille ülesandeks on veresuhkru tase alla viia. Alati on seda hormooni aga veidi rohkem, kui teda oleks vaja lihtsalt tõusnud glükoosi alandamisele eelnenud tasemele ning seetõttu viiakse veresuhkur kiiresti alla ja ka allapoole algset taset, mis toob aga kaasa väsimus – ja ka näljatunde! Kuna lihtsüsivesikud lagunevad organismis kiiresti, vallandub ka energia nendest kiiresti. Monosahhariidid liiguvad vereringesse ja organismi kasutusse, kas siis koheseks enerigaallikaks või glükogeenivarudena maksa ja lihastesse. Lihastesse kogunenud glükogeeni kasutatakse lihastöös, maksa glükogeenivarud tagavad aga organismi suhkrutasakaalu siis, kui vereringes pole piisavalt glükoosi. Juhul kui glükogeenivarud maksas ja lihastes on täis ning laekuvat energiat organismil kusagile kulutada ei ole, võibki suhkrutest moodustuda ka rasvasid. Ehk siis piltikult öeldes – pidevalt moosisaia süües kõigutame oma veresuhkrut üle – alla, pankreas muudkui pritsib insuliini ning üleliigne energia, mida organismil vaja pole, salvestatakse „päästerõngana“ meie kehas (a la Michelini-mehike).

Kokkuvõttes – kalor ei ole alati kalor (õige termin siiski kilokalor). Ja et oleks lihtne ja kõigile arusaadav, siis – sööge kuidas te sööte, kuid pidage meeles, et liigsete toidusolevate (liht)süsivesikute korral suudab organism neist sünteesida rasvu ning panna need nö tallele, mustadeks päevadeks, kui sellised peaksid saabuma (a la ikaldus, nälg, Leningradi blokaad). Ja vastupidi – intensiivse füüsilise töö ning organismi energiapuuduse (toidukorra vahelejätmine) korral on meie tark keha võimeline rasvadest ja valkudest sünteesima süsivesikuid ning neid energiaallikana kasutama (kaalu alandamine, pikaajaline raske füüsiline töö).

Raivo Piiber